Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17 pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30 lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasid kaks lennukit.
Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-sõlmilise kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse, “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli lõppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile – kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile.
“Scharnhorsti” hukkumine
1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW 55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22 transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.
Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et “Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult “Scharnhorstiga”.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis “Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti” Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt. Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal ristlejaile abiks minna.
“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse, pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.
Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad.
Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell 12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti” raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.
Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”.
Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud. “Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest. Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti” katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale, pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22 sõlmeni.
“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.
Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad “Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.
Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000 tonnist masuudist.
“Tirpitzi” hukk
1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.
Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”.
Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see teade Inglismaale.
30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Alta fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale “Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda” hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm tabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli aga lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga uppunud.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt. Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi liikumisvõimetuna seisma.