TALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL
SOTSIAAL TEADUSKOND
HJV-21 KURSUS
Anton Võlitok
Ruslan Furman
Aleksandr Bilõk
Lektor: Keit Kasemets
Tallinn 1999
Sissejuhatus................................................................................................................................................................ 3
Uksikisiku liikumisvabadus............................................................................................................................ 4
Elu- ja töökoha valik........................................................................................................................................ 4
Kompaniide konkurentsivõime tõus...................................................................................................... 5
Regionaalne koostöö........................................................................................................................................ 5
Isikute vabaliikumine........................................................................................................................................ 6
Kaupade vaba liikumise kindlustamine............................................................................................... 6
Teenuste liikumisvabadus.............................................................................................................................. 7
Kapitali vaba liikumine.................................................................................................................................... 7
Tarbijakaitse............................................................................................................................................................ 8
Kultuuripärandi kaitse.................................................................................................................................... 8
Ühtse turu juhtimine.......................................................................................................................................... 8
Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat? 9
Keskonnakaitse..................................................................................................................................................... 10
Ühtsest turust ühtse valuutani............................................................................................................. 10
Kokkuvõtte.............................................................................................................................................................. 12
LISA................................................................................................................................................................................... 13
Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja väikesed, üle kogu Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest turust. Sisepiirideta Euroopa Liit, mis sündis aastal 1993, on nüüdseks muutunud oma kodanike jaoks igapäevaelu lahutamatuks koostiksosaks. Firmad on leidnud enestele uued turud, asutanud transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning oma tootmise struktuuri ümber korraldanud, et ära kasutada korraga 370 miljoni tarbijani kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed on võitnud kahel viisil. Ühelt poolt naudivad nad lisandunud liikumisvabadust, mis lubab neil teha sisseotse, töötada ja elada mistahes Euroopa Liidu riigis. Teisalt, isegi kui nad elukoha ei vaheta, on neile kui tarbijaile soodus ühtse turuga kaasnev suurem kaupade ja teenuste valik ning hinnakonkurents. Neile saavutustele vaatamata nõuab ühtse turu tugevdamine ning vastava idee lõpuleviimine siiski jätkuvaid jõupingutusi. Kaubad, teenused ja kapital liiguvad küll juba vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse ikka veel isikukontrolli. Probleem seisneb vajaduses ühitada isikute liikumisvabadus nõudega saavutada kontroll rahvusvahelise kuritegevuse üle ning ohjeldada illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis ühelt poolt Brüsselis asuva Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt liikmesriikide valitsuste koostööd, kindlustamaks ühtse turu reeglite korrektset koostööd järgmist (mis praegu pole veel sugugi üldine) ning vältimaks kaubandusele uute de facto tõkete püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade läbi. Ühtse turu loomine oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle ettevõtmise käigushoidmine kujutab endast pidevalt väljakutset.
Ühtse turu loomine Euroopas on tõenäoliselt suurim majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on ette võetud. Seitsme aasta jooksul on Euroopa Liit ning selle liikmeriigid transformeerinud 12 eraldiseisvat riiklikku turgu üheks üksuseks. Selle hiiglasliku ülesande lahendamisega, millega alustati aastal 1985, jõüuti põhijoontes lõpule 1. jaanuariks 1995. Sealtpeale on ühtse turu eelised laienenud Euroopa Liidu uutele liikmetele, kes ühenesid liiduga 1995. aastal. Ühtse turu saavutused vajavad kaitset ning edasiarendamist. Selle ülesande raskust ei tohiks alahinnata. Ühtne turg kujutab endast vältimatut eeldust sellele, et teostuks järgmine aste Euroopa Liidu integratsioonis, ja nimelt üleminek majandus- ja valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne turg Euroopale võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest.
Ühtse turu eesmärk on integreerida liikmesriikide majandused, mis ei tähenda, et taotletaks rahvuslike erinevuste kõrvaldamist keele, kultuuri, identiteedi või traditsioonide valdkonnas. Pigem vastupidi, ühtne turg põhineb sellel, et liikmesriigid tunnustavad üksteise reegleid. Samuti lähtub ühtne turg subsidaarsuse põhimõttest, mille järgi otsused võetakse vastu tasemel, mis on tavakodanikule võimalikult lähedalt.
Ühtse turu loomine oli keerukas protsess, mis nõudis üksikasjalike seaduste vastuvõtmist äärmiselt mitmekeistes valdkondades, eesmärgiga vabaneda riikidevahelistest füüsilistest, tehnilistest rahanduslikest tõketest.
Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli ühtse turu sisepiiridel tunduvalt vähendatud. Isikukontroll on veel säilinud meresadamates ning lennujaamades, kuid eesmärgiks on seegi ära jätta. Piirikontrolli lõpetamisega kaasnes piirangute kõrvaldamine kaupade koguselt, mida reisijaid võivad osta mistahes teises Euroopa Liidu riigis ning tuua oma kodumaale, tingimusel, et ostetud kaup on määratud isiklikuks tarbimiseks.
Maksud nendelt kaupadelt makstakse tavalises korras neis riikides, kus nad ostetakse. Reisijad võivad seetõttu kõige enam nende kaupade puhul, mille hind või millelt võetavad maksud riigiti enim erinevad.
Lisaks maksuvabadusele ostudele võivad isikud, kes liikmesriikide vahel reisivad õhu teel või meritsi, ikka veel nautida tollivabu oste, kuigi ranged võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames enam kehtima. Soodustused jäävad siiski jõosse aastani 1999 ning kuni selle tähtajani alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete piirangutele.
Ühtne turg kujutab endast palju enamat kui vaba reisimist ja soodsate hindade jahumist. Üks ühtse turu aluspõhimnõtteid on, et töölistel, üksikettevõtjail ja ametit õppivail isikuil on vabadus valida elu- ja töökoha teises liikmesriigis, ilma et nad seeläbi kaotaksid õiguse töötu abirahale oma kodumaal.
Ühtses turus on kehtestatud terve rida direktiive, mis tagavad töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse tasemele.
Tervishoid ja töökaitse on valdkonnad, kus ühtne turg on sotsiaalsest aspektist vaadatuna teinud suurimaid edusamme. 1993. aasta alguses jõustus Euroopa Liidu üldine direktiiv, mis kehtestab põhimõtete kogumi tööliste turvalisuse ja töökaitse alal. Samuti on vastu võetud spetsiifilisemaid direktiive tööaja pikkuse, seadmete kasutuse ning kaitseriietuse suhtes.
Ühtse turu pädevuses ei ole mitte kõik sotsiaal- ning tööjõulaste seaduste aspektid. Seadused, mis reguleerivad töölevõtmist ja vallandamist ning ametiühingute tegevust, kuuluvad liikmasriikide valitsuste, mitte Euroopa Liidu võimkonda.
Üldprintsiip, mille järgi iga liikmesriigi kodanikul on õigus elada mistahes teises liikmesriigis, on nüüdseks fikseeritud Euroopa Ühenduse lepingu peatükis, mis käsitleb liidu kodakonsust. Lisaks annab leping teises liikmesriigis elavatele alalistele elanikele õiguse valida ning olla valitud nii kohalikel kui Euroopa Liidu valimistel asukohamaa kodanikega võrdsetel alustel.
Vabadus reisida ja oma äriasju ajada üle ogu Euroopa niisama lihtsalt kui omaenese kodumaal on Euroopa Liidu kodanikul jaoks võimsaim sümbol tähistamaks ühtset turgu ja Euroopa Liidu ennast.
Kompaniide konkurentsivõime tõus.
Ühtne turg tõustab Euroopa firmade konkurentsivõimet seeläbi, et on loonud suurima turu industrialiseeritud maailmas. Eesmärk on anda anda firmadele võimalus suuremateks toodangu seeriateks, kindlustada neile suurtootmise eelised, lihtsustatud standardid ja ligipääs teiste Euroopa Ühenduse maade poolt pakutavatele riiklikele lepingutele. Kõik see võimaldab firmadel omahinda alandada, mis omakorda viib hindade langusele euroopa tarbija jaoks.
Programm LACE (ühendamine, abi ja koostöö Euroopa piirialade jaoks), mis sündis 1990. aastal, on Euroopa Piirialade Assotsiatsiooni nõupidamiste uuemaid tulemusi.
Programm, mis on avatud kõigile Euroopa piirialadele, seisneb eeskätt nende regioonide kohta käiva teabe ja kogemuste vahetamises. Programm hõlmab tervet rida valdkondi- tehnilist abi (ruumide ja varustuse seotamine), sidemete võrgu tekke soodustamist piirialade vahel (mis võiks tulemuseks anda ühiseid turu- uuringuprogramme ning ühisostulepinguid) ning teabelevituse ning reklaami edendamist (piirialade ettevõtete ühised turustus- ja reklaamistrateegiad). Senised meetmed võtab kokku vastava andmepanga loomine.
Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on lõplikult ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema liikmesriigid on enestele võtnud vääramatu kohustuse kõrvaldada kõik piirikontrillid isikute üle, kes ületavad piiri kahe liikmesriigi vahel. Isikutõendavate dokumentide kontrolli mahtu on juba praeguseks vähendatud, aga selle täielik ärajatmine on osutunud raskeks.
Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust lahtiste piiride ja liikumisvabaduse vastu, kui selle eest makstav hind tähendab mobiilsemaid kurjategejaid ja seega turvalisuse vähenemist ning ühtlasi piiramatut immigratsiooni.
Selleks, et anda kodanikele täielik liikumisvabadus, tagades neile samaegselt turvalisuse ja kaitse, on tarvis võtta mitmeid meetmeid. Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös välja töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja tõhusaks tööks kuritegevuse tõkestamisel, rakendades sealhulgas vajadusel juhukontrolli riigipiire.
Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees eeldab, et sisemiste piirikontrollide kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem järelvalve liidu välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui isikud väljaspoolt Euroopa Liitu on kord juba jõudnud liidu territooriomile, naudivad nad samasugust liikumisvabadust kui liidu kodanikud. Seetõttu peab igal liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada teiste liikmesriikide poolt välispiiridel teostatud kontrolli tõhusust ning vastavust kooskõlastatud nõudmistele.
Kaupade vaba liikumise kindlustamine.
Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt oli tõenäoliselt ühtse turu programmi dramaatilisemad saavutusi. Samal ajal on see valdkond, kus saavutatu näib olevat kõige suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted üle kogu Euroopa möönivad piirikontrillide kõrvaldamise arvelt saadud tulu, võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud paberitöö, mis nüüdsest langeb nende endi õlgadele, vähemalt osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.
Briti Tööstusharude Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud ülevaateuurimuse kohaselt kehtib eelöeldu iseäranis käibemaksu kogumise alal. Otsus lõpetada piiriületuspunktides kontroll eksporditavetelt kaupadelt käibemaksu maksmise üle on tunduvalt kiirendanud kaupade liikumist, samas tuleb nüüd ettevõtetel enestel esitada vastav dokumentatsioon omaenese maa riiklikele käibemaksu koguvatele ametkondadele.
Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani kogusid tolliametnikud piiril, peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt, lähtudes nende käibest. Seejuures võivad aga nimetatud nõudmise poolt ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud Euroopa Liidu piires riigiti oluliselt erineda.
Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis Euroopa Liidu maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatähtsusest edenes kompaniide vabadus müa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades esialgu aeglaselt. Näiteks finantsteenuste alal jõuti ühtse turu poolt määratud tähtajaks 1.jaanuar 1993 täieliku liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste osas. Kindlustusteenuste alal tekkis ühtne turg 1.juuliks 1994 ning samasugune direktiiv investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jõustub alles 1.jaanuarist 1996.
1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärgiks on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus tuhanded väikehoiustajad üle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on hoiustajatele sellistes olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses.
Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa Liit on ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivõimelise kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu huvides kui ka seepärast, et kaugside kujutab endast üht olulisemat osa kaasaegse majanduse infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja tõhusad kaugsideteenused on keskse tähendusega tööristad paljudele teistele majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini.
Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida õnnestus ellu viia.
Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse kontrolli kapitali liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on järgnenud terve rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Üks oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani takistanud eriarvamused liikmesriikid vahel.